Rõdu- ja aiataimed vajavad mitmeid toitaineid, et kasvada tervislikult ning toota ka head vilja ja õisi. Neid toitaineid võib maapinnale lisada väetistena. Kui järgite väetamist käsitlevaid lihtsaid põhireegleid, võite loota heale saagile. Lisaks muutuvad teie taimed resistentseks haiguste ja kahjurite suhtes.
Milline väetis valida?
Sobiva väetise valimisel tuleb enamasti otsustada mineraalväetiste ja orgaaniliste väetiste vahel. Mõlemal on oma eelised ning valik sõltub taimede vajadustest ja aiapidamise eesmärkidest.
Mineraalväetiste puhul kohtab sageli tähist NPK, mis viitab kolmele peamisele taimetoitainele:
- Lämmastik (N) soodustab taimede kasvu ja rohelise massi arengut.
- Fosfor (P) tugevdab juurestikku ning aitab kaasa rikkalikumale õitsemisele ja saagikusele.
- Kaalium (K) toetab taime veevarustust ja üldist vastupanuvõimet.
NPK-väetised aitavad kiiresti ja tõhusalt ennetada või leevendada toitainete puudust. Pikatoimelised mineraalväetised vabastavad toitaineid aeglasemalt, sest need on kaetud spetsiaalse kestaga, mis laguneb järk-järgult. Nii saavad taimed vajalikud toitained pikema aja jooksul ühtlasemalt kätte.
Ka orgaanilised väetised mõjuvad tavaliselt pikaajaliselt. Tuntumad neist on kompost, loomset päritolu orgaanilised väetised, näiteks sarvelaastud ja sarvejahu. Kompost sobib suurepäraselt paljude põõsaste ja püsikute toitmiseks. Poolküps kompost sisaldab eriti palju lämmastikku ning seda tuleks laotada mullapinnale. Liiga sügavale mulda segatuna võib see kahjustada taimede juuri. Hästi küpsenud kompost sisaldab vähem toitaineid, kuid parandab oluliselt mulla struktuuri ja viljakust.
Lisaks üldväetistele on saadaval ka spetsiaalväetised, mille toitainete koostis on kohandatud kindlate taimede vajadustele. Näiteks roosidele mõeldud väetised sisaldavad täpselt neid toitaineid, mida roosid tugevaks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks vajavad.
Hea rusikareegel: kui soovid kiiret mõju, vali mineraalväetis. Kui tähtis on mulla pikaajaline tervis ja looduslähedane aiandus, eelista orgaanilisi väetisi. Parima tulemuse annab sageli nende kahe tasakaalustatud kasutamine.
Muru võiks väetada kolm korda aastas: kevadel kasvuperioodi alguses, suve lõpus ning sügisel enne kasvuperioodi lõppu. Nii saab muru kogu hooaja jooksul kätte vajalikud toitained, mis toetavad tihedat kasvu ja head vastupidavust.
Väetis tuleks laotada värskelt niidetud murule, et toitained jõuaksid võimalikult kiiresti mullani. Pärast väetamist on oluline muru põhjalikult kasta. Nii lahustub väetis paremini, imendub mulda ja hakkab tõhusalt toimima, pakkudes murule kõiki vajalikke toitaineid.
Millal väetada?
Üldjuhul tuleks taimi väetada ainult kasvuperioodil, mis kestab ligikaudu veebruarist augustini. Sel ajal kasutavad taimed aktiivseks kasvuks kõige rohkem toitaineid ning saavad väetamisest suurimat kasu.
Kui väetamisega jätkata liiga hilja sügisel, ei jõua taimed talveks korralikult valmistuda. Liigne toitainete hulk soodustab uute pehmete võrsete kasvu, kuid need ei jõua enne külmade saabumist puituda. Sellised noored võrsed on külmaõrnad ning võivad talvekahjustusi saada.
Seetõttu tasub väetamine lõpetada hilissuvel, et taimed saaksid rahulikult kasvuperioodi lõpetada ja talveks tugevneda.
