Pärast eelmist GARDENA uudiskirja saime hulga kirju, kus küsiti sügisese pügamise kohta. Kindlasti ei saa me anda ammendavat vastust, kuid mõned kasulikud näpunäited pakume siiski.
Mida tuleks eemaldada?
Talviste hooldus- ja lõikustööde käigus tasub eemaldada kõik surnud, kahjustunud ja haigustunnustega oksad. Näiteks võivad viljapuudel esineda mädanikukahjustused või erinevad tüve- ja oksahaigused, mis võivad edasi levida, kui kahjustatud osad õigel ajal eemaldamata jätta.
Samuti tuleks välja lõigata omavahel hõõrduvad oksad. Sellised oksad võivad vigastada koort ning luua haigustekitajatele ja kahjuritele soodsa sisenemistee. Ka tulevikus hõõrdumist põhjustada võivad oksad on mõistlik eemaldada.
Eemaldada tasub ka kõik oksad ja võrsed, mis jäävad ette teedele või käiguradadele ning võivad takistada aias ohutut liikumist.
Paljudel püsikutel ja põõsastel lõigatakse talve jooksul tagasi pehmed võrsetipud, arenemata pungad, äraõitsenud õisikud ning seemnevarred. See kehtib näiteks sinihabeme, perovskia, rooside ja budleia puhul.
- Põõsastelt ja kõrrelistelt võib eemaldada ka surnud lehed. Samas ei pea seda alati kohe tegema. Ülekasvanud või lumega kaetud kõrrelised ning kuivanud seemnepead võivad sügis- ja talveaias pakkuda väga dekoratiivset vaatepilti. Lisaks kasutavad paljud aiaputukad õõnsaid kõrsi ja seemnevarsi talvitumispaigana. Seetõttu tasub enne lõikamist olukorda hinnata ning vajadusel lükata nende taimede tagasilõikamine kevadesse.
Mida jätta alles?
Selles etapis tasub lõikamisel jääda pigem tagasihoidlikuks. Külm võib kahjustada nii värskeid lõikepindu kui ka võrseid ja oksi, mis võivad talve jooksul tagasi külmuda. Kui lõikad taime juba talvel sama palju tagasi, nagu teeksid seda kevadel, ning taim saab seejärel külmakahjustusi, jääb sul kevadel vähem võimalusi kahjustunud osade eemaldamiseks ja taime kuju korrigeerimiseks. Seetõttu on mõistlik teha talvel vaid vajalikud hoolduslõikused ning jätta suuremad tagasilõikused kevadeks. Nii säilib rohkem võimalusi taime edasiseks kujundamiseks ja hooldamiseks pärast talve möödumist.
Märkused mõnede populaarsete taimede kohta
Pukspuuhekk: Pukspuu on igihaljas taim ja võib talvel külma käes kahjustada saada. Seetõttu on kõige parem anda hekile soovitud kuju alles kevadel. Pukspuu talub hästi isegi vanasse puitu tagasilõikamist ning kasvatab seejärel uued võrsed. Kui taim hakkab kevadel kasvama, võib sellele anda veidi väetist. Uuesti vormi lõikamiseks tasub oodata, kuni uued võrsed on umbes 5 cm pikkused.
Tuhkpuu (Cotoneaster): Maad katvad tuhkpuud on väga külmakindlad. Neid võib praegu hekilõikuriga kujundada vastavalt istutusala suurusele ja kujule. Taim talub hästi ka tugevamat tagasilõikust vanasse puitu, kuid seda on parem teha kevadel. Noori taimi soovitatakse kevadel kärpida umbes poole võrra eelmise aasta juurdekasvust, et soodustada tihedamat kasvu ja paremat harunemist.
Jugapuu: Jugapuu talub lõikamist erakordselt hästi, isegi väga vanasse puitu tagasi. Kõige parem on seda siiski lõigata kevadel, sest talvel toimivad okaspuud aias tuuletõkkena ning pakuvad lindudele varju ja kaitset.
Sirel: Sirel ei vaja tavaliselt palju lõikamist. Sageli reageerib ta tagasilõikusele väga jõulise kasvuga, mis võib muuta võra ebaühtlaseks ja tihedaks. Vajadusel talub sirel ka vanasse puitu tagasilõikamist, kuid seda on kõige parem teha kevadel. Kui soovid sirelit kujundada, lõika vanemad oksad ja harud ümberringi ühtlase pikkusega tagasi. Uute võrsete kasvu soodustamiseks säilita põõsa keskosas tugevamad pikad võrsed ning eemalda nende ümbert nõrgemad oksad. Neid pikemaid võrseid ei tasu lühendada. Alles võiks jääda umbes viis kuni seitse tugevaimat võrset. Vanemaid ja liialt tihedaks kasvanud sirelipõõsaid võib vajaduse korral lõigata tagasi 30–50 cm kõrguseni. See annab taimele võimaluse järgmise kahe kuni kolme aasta jooksul uueneda ja kasvatada täiesti uus tugev võra.
Viigipuud on kõige parem lõigata kevadel, sest taim on külma suhtes üsna tundlik ja võib talvekahjustusi saada. Viljaalged järgmise hooaja saagiks moodustuvad sageli juba eelmisel aastal, mistõttu tuleks viigipuud kevadel tagasi lõigata vaid mõõdukalt. Lõikamisel tasub keskenduda peamiselt taime kuju korrigeerimisele ja võra harvendamisele. Sarnaselt küdooniapuule ei reageeri viigipuu tugevale lõikamisele eriti hästi ega muutu selle tulemusel püsivalt harunenumaks. Üheaastaste võrsete lühendamine ei soodusta oluliselt uute harude teket. Harunemist saab mõjutada peamiselt pikkade üheaastaste võrsete tagasilõikamisega sobivast kohast.
Kõrrelisi ei ole tavaliselt vaja sügisel või talvel tagasi lõigata. Vajaduse korral võib puhmad hoopis nööriga kokku siduda ja jätta lõikamise kevadesse. See aitab kaitsta taime kasvupunkti külma ning talvise niiskuse eest. Eriti oluline on see näiteks pampasrohu puhul, mille keskosa võib liigse niiskuse tõttu kahjustuda. Lisaks pakuvad kõrrelised talvises aias dekoratiivset vaadet ning aitavad tuule ja pakase eest kaitsta ka taime alumisi osi.
Hekid: Hekke ei soovitata sügisel lõigata. Noori hekke lõigatakse tavaliselt kaks korda aastas: esimest korda mais või juunis ning teist korda augustis või septembris. Vanemate hekkide puhul võib piisata ühest lõikusest pärast teist kasvuperioodi, tavaliselt juuni lõpus. Okaspuuhekke on kõige parem lõigata enne kevadise kasvu algust, et lõikehaavad paraneksid kiiremini. Mõnes riigis kehtivad hekkide lõikamisele piirangud, mille eesmärk on kaitsta pesitsevaid linde ja nende poegi. Heki lõikamisel tasub anda sellele veidi trapetsikujuline vorm, nii et hekk oleks alt laiem ja ülevalt kitsam. Nii pääseb valgus ka alumiste oksteni ning hekk ei jää alt hõredaks ega paljaks.
Sõstrapõõsad: Parima kvaliteediga viljad valmivad tavaliselt noortel, umbes pliiatsijämedustel võrsetel. Seetõttu on lõikuse eesmärk säilitada tugevad noored võrsed ning samal ajal soodustada uute võrsete kasvu järgmiste aastate saagi jaoks. Põõsast tuleks harvendada, eemaldades jämedamad tumedad oksad, mis on vanemad kui kolm aastat. Need lõigatakse välja maapinna lähedalt või tugeva harunemiskoha juurest. Alles võiks jääda viis kuni seitse tugevaimat maapinnalt kasvavat võrset. Neid ei ole tavaliselt vaja lühendada. Lõikuse käigus võib ülejäänud võrseid tagasi lõigata kuni soovitud harunemiskohani, et hoida põõsas hästi valgustatud ja produktiivne.
Kirsipuud: Ilukirsse on soovitatav harvendada kevadel pärast õitsemist. Viljakandvaid kirsipuid lõigatakse kõige paremini kohe pärast saagikoristust, tavaliselt juunis või juulis. Kirsipuud vajavad üldjuhul vaid mõõdukat lõikust ning tugevat tagasilõikamist tuleks vältida. Liigne lõikamine võib põhjustada vaiguvoolust, mis nõrgestab puud ning võib pikema aja jooksul kahjustada selle tervist ja elujõudu. Seetõttu piisab enamasti üksnes võra kergest harvendamisest ja kahjustunud okste eemaldamisest.
Kiivi: Kiivi kasvatamisel jäetakse peamisele püstisele tüvele tavaliselt kolm kuni seitse külgharu, sõltuvalt kasutatavast toestussüsteemist. Just need põhiharud kannavad tulevikus vilju. Vilju kandvad võrsed arenevad nende harude pealt. Suvel tuleks vilju kandvaid võrseid kärpida umbes kaheksa kuni kümne leheni, lugedes alates esimesest lehest vilja kohal. Talve lõpus lõigatakse samad võrsed tagasi kolme kuni viie pungani. Nendest pungadest arenevad järgmisel hooajal uued viljakandvad võrsed. Iga kolme kuni nelja aasta järel on soovitatav vananevad viljaoksad eemaldada otse põhiharu juurest ning asendada need noorte tugevate võrsetega.
Keerdpaju: Keerdpaju on kõige parem lõigata kevadel. Talve jooksul võivad eelkõige peenemad oksad külmakahjustusi saada ja tagasi külmuda. Kevadel on kahjustused hästi nähtavad ning siis saab kuivanud oksad hõlpsasti eemaldada. Keerdpaju talub väga hästi nii kerget kujunduslõikust kui ka tugevat tagasilõikamist vanasse puitu.
Liguster: Liguster talub lõikamist erakordselt hästi, isegi siis, kui põõsas lõigata tagasi vaid umbes peopesa kõrguseni maapinnast. Muus osas kehtivad ligusterheki puhul samad põhimõtted nagu teiste hekkide korral. Regulaarne lõikamine aitab säilitada tiheda kasvukuju ning hoiab heki alt hästi lehistununa. Parima tulemuse annab hekk, mis on alt veidi laiem ja ülevalt kitsam, et valgus jõuaks ühtlaselt kogu taime ulatuses oksteni.
Oliivipuu: Oliivipuud on kõige parem lõigata kevadel. Sel ajal tuleks võra harvendada, eemaldades vanemad oksad ning liiga tihedalt kasvavad harud. Liiga pikad võrsed võib tagasi lõigata sobiva külgharuni sügavamal võras, et säilitada puu ühtlane kuju. Oliivipuu talub kevadel ka väga tugevat tagasilõikamist, isegi vanasse puitu. Tugeva lõikuse järel kasvatab puu tavaliselt hulgaliselt pikki uusi võrseid. Neist tasub alles jätta vaid mõned tugevamad oksad, millest kujundada uus võrastruktuur.
Ploomipuu: Ploomipuud ei ole soovitatav sügisel lõigata. Parim aeg lõikamiseks on talve lõpus, enne kui pungad märtsis paisuma hakkavad.
Rododendron: Rododendroneid võib kärpida kohe pärast õitsemise lõppu. Oksi võib lühendada kuni sobiva allpool asuva haruni. Vajaduse korral võib taime lõigata ka vanasse puitu, sest tugevad ja hästi juurdunud rododendronid taluvad tagasilõikamist üldjuhul hästi.
Roosid: Peenraroosid, põõsasroosid ja roniroosid võib talveks tagasi lõigata umbes kolmandiku võrra. Täpsem kujundus- ja hoolduslõikus tuleks siiski teha kevadel. Looduslike ehk metsikute rooside viljad ehk kibuvitsamarjad tasub sügiseks ja talveks põõsale alles jätta. Need pakuvad aias dekoratiivset silmailu ning on väärtuslikuks toiduallikaks lindudele. Põhjalikum harvendamine ja tagasilõikamine võib toimuda kevadel.
Jaapani vihmavarjumänd: Jaapani vihmavarjumänd ei talu lõikamist kuigi hästi ning külmaõrnuse tõttu on kõige parem seda teha kevadel. Võrseid tuleks lühendada kuni sobiva külgoksani, et lõigatud harule jääks alles roheline okkaosa. Nii säilib taime loomulik kasvukuju ning lõigatud oks paraneb paremini.
Lodjapuu: Kui tegemist ei ole hariliku lodjapuuga (Viburnum opulus), on lodjapuid kõige parem lõigata kevadel. Muus osas kehtivad samad põhimõtted nagu sireli puhul – taim ei vaja tavaliselt tugevat lõikamist ning vajadusel võib eemaldada vanemaid või ebasobivalt kasvavaid oksi.
Budleia: Sügisel võib budleia võrseid lühendada vaid umbes kolmandiku kuni poole võrra. Tugevamat tagasilõikamist ei soovitata teha, sest see võib suurendada külmakahjustuste ohtu. Põhjalikum lõikus tuleks teha märtsis või aprillis enne uue kasvuperioodi algust. Siis võib taime harvendada ning vähendada võrsete pikkust umbes 50 cm võrra, et soodustada tugevat kasvu ja rikkalikku õitsemist.
Tsitruspuud: Tsitruspuid tuleks lõigata ainult kevadel. Vajaduse korral võib võra harvendada ja ühtlaselt kujundada, et taim kasvataks uusi võrseid ning õitseks rikkalikumalt. See on eriti oluline seetõttu, et paljud tsitrusliigid, näiteks apelsinipuud, õitsevad peamiselt üheaastastel võrsetel. Õige lõikamine aitab hoida võra valgusküllasena ning toetab nii õitsemist kui ka viljade arengut.
Ingeltrompet: Ingeltrompetit tasub enne talve tagasi lõigata vaid mõõdukalt. Mida tugevamalt taim sügisel tagasi lõigata, seda hiljem hakkab see järgmisel aastal õitsema, sest enne õienuppude moodustamist peab taim kasvatama uued võrsed.
Sinikartulipõõsas: Sügisel võib sinikartulipõõsa võrseid lühendada umbes kolmandiku võrra. Põhjalikum kujundus- ja hoolduslõikus tuleks teha kevadel. Vajaduse korral võib taime siis tagasi lõigata ka vanasse puitu.
Oleander: Oleander talub lõikamist väga hästi ning kevadel võib selle vajadusel tagasi lõigata isegi vanasse puitu. Siiski on enamasti parem kärpida võrseid harunemiskohani, nii et alles jäävad lehtedega külgvõrsed. Need aitavad taimel kiiremini taastuda. Arvestada tasub ka sellega, et erinevad oleandrisordid reageerivad lõikamisele erinevalt – mõned harunevad pärast lõikust paremini kui teised. Ideaalis tuleks oleandrit lõigata kohe pärast õitsemise lõppu. Sügisesel lõikamisel võib kogemata eemaldada järgmise aasta õiepungad.
Lantaan: Lantaani puhul kehtivad samad põhimõtted nagu sinikartulipõõsa puhul. Sügisel võib võrseid lühendada umbes kolmandiku võrra ning põhjalikum lõikus tuleks teha kevadel enne uue kasvuperioodi algust.
Sidrunmeliss: Sidrunmelissi tavaliselt tagasi ei lõigata, sest taim muutub aastatega üha tihedamaks ja kaunimaks. Vajaduse korral võib seda siiski kärpida umbes peopesa laiuse võrra. Kõige parem aeg selleks on kevad.
