Lehetäid on taas liikvel! Kuid kõik lehetäid ei ole ühesugused. Virsiku-lehetäi, must oa-lehetäi ja roheline õuna-lehetäi erinevad üksteisest sama palju kui metsvint, rasvatihane ja varblane
Lehetäid ja nende „ära visatud toit“
Olulist rolli mängib ka lehetäide toodetav mesikaste. Kuna lehetäid paljunevad väga kiiresti, eriti soodsates tingimustes, vajavad nad eelkõige valke.
Valgud saavad nad taimemahlast ning selles sisalduvad süsivesikud (suhkrud) eritavad nad mesikastena. See on üsna hämmastav, sest taimed on maailma suurimad suhkrute tootjad ning paljud loomad – sealhulgas meie inimesed – kasutavad suhkrut toiduna, et oma organismis valke üles ehitada. Seetõttu sööme me taimi, kuid lehetäid „viskavad“ suure osa suhkrutest lihtsalt välja.
Mesikaste on omakorda väärtuslikuks toiduks sipelgatele (ja ka mitmetele kärbseliikidele). Selles mõttes on sipelgate ja lehetäide suhe üsna sarnane inimese ja veiste suhtele – sipelgad justkui „lüpsavad“ lehetäisid mesikaste saamiseks. Selleks paigutavad sipelgad lehetäisid teadlikult taimedele, levitavad neid aias, hoolitsevad nende eest ja isegi kaitsevad neid vaenlaste eest.
Kui sipelgad mesikastet ära ei tarbi, katab see lehetäidest kahjustatud taimi ning sellele asub kasvama tahmlaiksust põhjustavate seente kiht, mis mesikastest toitub.
Seetõttu avastatakse lehetäide esinemine taimedel sageli alles hilisemas staadiumis, kui taime kattev mustjas seenekiht muutub silmatorkavaks.
Lehetäid – hämmastavalt viljakad putukad
Enne kui räägime sellest, kuidas lehetäidest vabaneda, tasub heita pilk nende tõeliselt hämmastavale ja põnevale elutsüklile. Lehetäid talvituvad munadena, mistõttu tõrjutakse neid viljapuukasvatuses sageli just selles arengujärgus. Munast koorub niinimetatud tüviema, kes paljuneb partenogeneetiliselt ehk ilma viljastumiseta. Nii sünnivad nn neitsilised lehetäid, enamasti tiibadeta, kuigi osa neist areneb tiivulisteks. Tiivulised isendid saavad hõlpsamini peremeestaimi vahetada ning aitavad seeläbi kaasa lehetäide kiirele levikule looduses, põllumajandusmaadel, metsades ja aedades. Ka need neitsilised emased paljunevad ilma viljastumiseta. Alles sügise poole hakkavad seni ainult emastest koosnenud populatsioonis sündima ka isased lehetäid – samuti partenogeneetilise paljunemise teel. Seejärel toimub paaritumine ning aasta viimase põlvkonna emased munevad munad, mis võimaldavad lehetäidel järgmisel aastal taas uut elutsüklit alustada.
Kuna ühe suve jooksul võib areneda kuni 50 lehetäide põlvkonda ning iga neitsiline emane võib ilmale tuua kuni kuus elusat järglast päevas, on lihtne mõista, kuidas ühest tüviemast võib aasta jooksul teoreetiliselt areneda umbes 1027 lehetäid. Seetõttu näib nende arvukus sageli lausa loendamatu. Samas elab üks lehetäi vaid umbes viis kuni kuus päeva. Kui arvestada, kui paljud linnupojad ning röövtoiduliste putukate – näiteks võrktiiblaste, pahksääsklaste, õielaste ja kiletiivaliste parasitoidide – vastsed kasvavad üles lehetäidest toitudes, saab selgeks, et liigi püsimiseks on lehetäidele vajalik erakordselt kiire sigimine. Seetõttu kuuluvad põhjapoolkeral elavad ligi 450 lehetäiliiki kõige olulisemate põllumajanduse, metsanduse ja aianduse kahjurite hulka.
Mida teha lehetäide vastu?
Kui vaadata lehetäide bioloogiat, saab kiiresti selgeks, et nende täielik hävitamine aiast on tänamatu ülesanne. Niipea kui viimased lehetäid on kadunud, lendavad peagi kohale uued või toovad sipelgad need taimedele tagasi. Lehetäide vältimiseks tasub nende ligipääsu taimedele võimalikult palju piirata. Kasvuhoonete ja talveaedade tuulutusavad võib katta peene võrguga, mis tagab küll hea õhuringluse, kuid takistab lehetäide sissepääsu. Sama põhimõtet saab kasutada köögiviljaaias, kattes taimed kattelooriga. Katteloor loob taimedele soodsa mikrokliima, mis soodustab kasvu, ning pakub samal ajal tõhusat kaitset lehetäide eest. Mõned koduaias kasvatatavad taimesordid on lehetäide suhtes isegi vastupidavad. Võimalusel tasub eelistada just selliseid sorte. Baieri Veini- ja Aiandusuuringute Instituudi (Veitshöchheim) andmetel kuuluvad nende hulka näiteks järgmised salatisordid:
Peasalat: „Casanova“, „Fiorella“, „Irina“, „Jiska“, „Osaka“, „Estelle“
Jääsalat: „Barcelona“, „Bennie“, „Fortunas“
Mini-jääsalat: „Minas“
Tammepuulehine salat: „Sirmai“, „Smile“
Võisalat: „Leny“
Lollo Bionda: „Barman“, „Lorenzo“
Lollo Rossa: „Solsun“
Endiiviasalat: „Bentley“
Ka vaarikate puhul, mis on lehetäide seas väga populaarsed peremeestaimed, saab valida sorte, mis neile vähem meeldivad. Näiteks vana sort „Schönemann“ kannatab lehetäide kahjustuste all sagedamini kui uuemad sordid „Rumiloba“ ja „Autumn Bliss“.
Lisaks ennetusmeetmetele saab lehetäisid tõrjuda ka erinevate taimekaitsevahenditega. Sobiva vahendi valimisel tasub tähelepanu pöörata sellele, kui ohutu see on kasulikele putukatele ning milline on selle ooteaeg, eriti söödavate taimede puhul. Ooteaeg tähendab ajavahemikku, mis peab mööduma pärast tõrjevahendi kasutamist enne, kui töödeldud taimeosi võib tervisele ohutult toiduks tarvitada. Täpne teave on alati toodud kasutatava preparaadi kasutusjuhendis. Looduslikel toimeainetel põhinevatel preparaatidel, näiteks kaaliumseebil või looduslikel õlidel, on tavaliselt väga lühike või puuduv ooteaeg. Selliste vahendite hulka kuuluvad näiteks Neudorffi tooted Neudosan, Spruzit ja Raptol. Lisateavet sobivate preparaatide kohta saab taimekaitsevahendite müüjatelt ja aianduskeskustest.
Vanaisa aiatarkused – kuid kõik neist ei sobi tänapäeva
Vanasti, ajal kui suitsetamine oli palju tavalisem kui praegu, pani vanaisa sigaretikonid ööseks vette likku. Seejärel lahjendati saadud tõmmist veega ja pritsiti taimede lehtedele, et peletada lehetäisid. Nikotiin on aga väga tugev närvi- ja südameürk ning seetõttu ei ole sellise meetodi kasutamine tänapäeval enam lubatud. Isegi vanasti kasutati seda ainult ilutaimedel, mitte kunagi söödavatel taimedel.
Küll aga saame vanaisa aiatarkustest õppida seda, kuidas aeda kasulikke loomi ja putukaid ligi meelitada. Selleks võib paigaldada pesakaste lindudele, näiteks tihastele, või säilitada olemasolevaid pesitsuskohti, mida kasutavad näiteks lepalinnud. Ka varblased, keda vanaisa köögiviljaaias küll alati hea meelega ei näinud, sest arvati, et nad kahjustavad noori taimi, on poegade üleskasvatamise ajal väga tõhusad lehetäide hävitajad.
Kasulike loomade soodustamine tähendab ka kasulike putukate toetust. Õielasi saab aeda meelitada näiteks kirikakarde kasvatamisega. Täiskasvanud õielased toituvad õietolmust ning munevad oma munad lehetäide lähedusse. Koorunud vastsed on aga suured lehetäide sööjad. Lisaks õielastele on aias väärtuslikud abilised ka: lepatriinud, pitsiliste vastsed, pahksääskede vastsed ja parasitoidsed kiletiivalised. Need kasulikud putukad aitavad lehetäide arvukust loomulikul teel kontrolli all hoida ning vähendavad vajadust taimekaitsevahendite kasutamise järele.
Nutikad lahendused lehetäide vastu
Peamiselt ennetavate meetmete ning vajaduse korral otseste tõrjevõtete nutikas kombineerimine võimaldab tänapäeval lehetäidega edukalt toime tulla, isegi siis, kui neid esineb üha sagedamini.
Mis puutub vähestesse lehetäidesse, kes kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata aeda alles jäävad, siis naljahambad väidavad, et värskele aiasalatile hakitud tilli lisamiseks on koguni kaks head põhjust. Esiteks maitseb salat nii paremini. Teiseks aga aitab till võimalikke salati sisse peitunud lehetäisid märkamatuks muuta ... Õnneks võib seda võtta pigem naljana kui tõsise aiandussoovitusena. Kui aias hoida taimed terved, soodustada kasulike putukate ja lindude tegevust ning kasutada vajaduse korral sobivaid tõrjevahendeid, ei kujuta lehetäid enamasti tõsist probleemi. Nii jääb aed tasakaalu ning rikkalik saak on võimalik ka ilma äärmuslike tõrjemeetmeteta.
