Kasutame küpsiseid, et täiustada teie kogemust meie veebisaidil. Veebisaidi sirvimise jätkamisega nõustute meie küpsiste kasutamisega. Lugege lähemalt Küpsised

Mullased aiatööd

Ühes saksa rahvalaulus on rida: „Märtsikuus talumees hobused vankri ette seab”. See looke õpetab lapsi aastaaegu tundma. Olete kunagi mõelnud, miks teeb põllumees seda just märtsis?

Kogemused, looduse tundmine ja oma aed on kindlasti teile õige vastuse juba andnud: märtsis langevad kokku mitmed asjaolud. Päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks, lumi sulab ja maa taheneb, ilmuvad esimesed lilled ja võsud, pungad puhkevad ning puudes ja põõsastes hakkab liikuma mahl. Selle kõige põhjuseks on valguse, temperatuuri ja niiskuse koosmõju. Et mitte minna liiga teaduslikuks: põllumees tegutseb vastavalt sisetundele. Looduses üldiselt, kuid eriti taimede puhul, on üks asi eriti oluline: teha õigel ajal õiget asja. Ja kõik saab alguse põhilisest: mullaharimisest!

Milline on parim mullaharimisviis?

Vastus sellele, nagu enamus aiaga seonduvat üldse, on lihtne: kõik sõltub asjaoludest! Kui mulda sügisel ei rohitud, see on kaetud risu või sügiseste aedviljajäänustega, tuleb maa esmalt puhtaks teha. Jäätmed tuleb kas ära viia või mulda kaevata. Kui külvasite talve alla haljasväetist, tuleb see sisse kaevata. Juhul kui aiamaa veetis talve puhta ja koristatuna, tuleb märtsis seda vaid kobestada. Värskelt ümberkaevatud maa peaks saama vihma ning enne kobestamist vähemalt kaks nädalat seisma. Kui muld on pärast kobestamist veidi tahenenud, tasandage seda laia (näiteks puidust) rehaga, purustage suuremad mullatükid ning riisuge siis peene rehaga tasaseks. Nüüd on peenrad külvamiseks ja istutamiseks valmis.

Mida tuleks meeles pidada?

Õige hetke leidmine mullaharimiseks eeldab mullatingimuste pidevat jälgimist. Kevadise mullaharimise käigus on soovitatav lisada liivsavi- ja savimuldadele lõimise parandamiseks jämedat liiva. Sõltuvalt mullast peaks kärutäiest (u 80 liitrit) liivast piisama 1–5 ruutmeetrile. Liivast pinnast annab parandada, lisades liivsavimulda.

Nii liiv- kui ka liivsavimuld vajavad lupjamist. Liivastes muldades on reeglina liiga vähe kaltsiumi. Kaltsiumitaseme säilitamiseks tuleks lupja anda 50 g/m², taseme tõstmiseks aga isegi 100–150 g/m². Ka liivsavimuld võib vajada lupjamist. Üldiselt tuleks vähemalt iga kolme aasta tagant lasta oma aiamulda analüüsida, et selgitada välja, milline on selle toitainesisaldus, kuhu tuleks väetisi lisada ja kus on oht üle väetada. Aiamullas on sageli liiga palju fosforit. Kasutades kompleksväetist, mis sisaldab ka fosforit, on oht muld üle väetada ning see on puhas raha raiskamine. Tasub meeles pidada, et 100 grammi lupja ruutmeetrile muudab teie mulla pH taset 1 palli võrra aluselisemaks. Sellest järeldub: see, mis te mullaga teete või tegemata jätate, võib tahes või tahtmata mulla omadusi mõjutada. Muld on keeruline organism. See pole mitte ainult mineraalosakesed, vaid terve mikrokosmos! Just seetõttu on muld nii huvitav teema. Sõltuvalt sellest, mis sa teed või tegemata jätad, võid oma mulla kas täiesti ära rikkuda või vastupidi – pakkuda lemmiktaimedele ideaalse kasvukeskkonna.

Lemmiktaimedest rääkides: üliinnukaid aednikke näeb sageli kevadel aiariistadega põõsaste ja puude all tuhnimas. Tööd ei tasu teha tegemise pärast, lihtsalt selleks, et saaks tehtud. Mulda kobestades on väga kerge vigastada aiataimede juuri. Eriti sellistel pindmiste juurtega taimedel nagu rododendronid, sõstrapõõsad või kontpuud. Viga võivad saada ka maa-aluste võsunditega levivad taimed nagu kamm-soohein ja münt. Mulla kobestamine võib hävitada maapinna lähedal asuvad juured.

Kommentaarid