Kasutame küpsiseid, et täiustada teie kogemust meie veebisaidil. Veebisaidi sirvimise jätkamisega nõustute meie küpsiste kasutamisega. Lugege lähemalt Küpsised

Midagi õitseb!

Kui lilled juba õitsevad, tuleks õigel hetkel veidi pingutada, et neid veel kaunimaks muuta. Või panna neid võimalikult kaua õitsema ja võimalikult ruttu uuesti õide puhkema. Kohe räägime, mis puhmikute ja lilleklumpidega praegu teha tuleks!

Huvitavat infot puhmikute ja lilleklumpide hooldamise kohta

See on hämmastav! Ikka veel on inimesi, kes armastavad lilli, kuid ütlevad: „Ma ei hakka enam lillepeenraid tegema, nendega on liiga palju vaeva.“ Olgu, natukene vaeva on nendega tõesti. Kuid tegelikkuses on lillepeenarde ja eriti puhmikupeenarde eest hoolitsemine nii lihtne, et mind hämmastab, miks jätavad aednikud sageli mulje, nagu peaks nendega kogu aeg vaeva nägema.

Võrdleme puhmikupeenart muruga: muru tuleb märtsi keskpaigast kuni oktoobri keskpaigani vähemalt iga 10 päeva tagant niita. Seda on kokku kuus kuud ehk 18–20 korda. Sõltuvalt muru suurusest kulub selle peale 30 minutit kuni 2 tundi. Kokku siis 10–40 tundi, kui jätta arvestamata väetamise ja freesimise peale kuluv aeg. See tähendab, et muru hooldamise peale kulub umbes üks töönädal aastas.

Lilleklumbid, kus kasvavad hooajalised lilled ning puhmikud, küll nii palju aega ei nõua. Kui istutada taimed arvestusega, et kasvukoht on nende jaoks sobiv (mis tagab lopsaka kasvu) ja asetus peenras tihe, siis on klumpide eest hoolitsemine imelihtne. Tihe asetus tähendab seda, et vähemalt teisel aastal peaksid kõrvuti kasvavate taimede lehed omavahel kokku puutuma. Siis varjavad nad maapinnalt valguse, pidurdades sellega umbrohtude kasvu ning hoides mulla kauem niiske.

Nagu eelnevast võrdlusest nähtub, nõuab lillepeenarde hooldamine märksa vähem vaeva. Ning plaan rajada aeda tõeline lillemeri on märksa ahvatlevam. Lase käia, me aitame sind!

Kuidas kastmist lihtsamaks muuta

Puhmikute looduslikud kasvukohad on kas niisked või väga kuivad. Sinu aia jaoks tähendab see järgmist: kui valid oma peenrasse õiged taimed, ei vaja nad kastmist ja sinu abistavat kätt enne, kui põud on kestnud juba pikemat aega. Taimede valik ning istutusmeetod on otsustavad. Nagu me juba eelpool mainisime, oluline on tihe asetus.

Et vähendada kastmisvajadust, kata peenrad oma stiilinägemuse järgi kas kooremultši või peenkruusaga. Lisaks tuleks kindlasti kaaluda ka automaatse kastmissüsteemi paigaldamist, mis aitaks kastmise pealt aega kokku hoida.

Kui on vaja või sa tahad kasta, siis parim viis seda teha on nii: kasta alles siis, kui taimed hakkavad närtsima, ehk alles siis, kui probleem on tõsine. Kuni selle hetkeni saab loodus ise hakkama. See kehtib ainult täiskasvanud taimede puhul, mis ei ole enam aktiivse kasvu faasis, ehk siis umbes aasta pärast istutamist. Selle asemel, et kastekannuga vett tassida, on lihtsam kasutada pika varrega kastmisseadet, millega ulatud paremini üle peenra ning iga üksiku taimeni.

Parim kastmisaeg on varahommik, teine hea aeg on hilisõhtu. Õhtu on hommikust veidi kehvem, kuna parem oleks, kui taimed ei jääks ööseks märjaks. See soodustab seenhallituse teket. Samal põhjusel kehtib üldine reegel, et vett ei tohiks sattuda lehtede ja kindlasti mitte õite peale. Päevasel ajal kasta vaid äärmisel vajadusel ning kasuta käesooja vett. Kui kastad kuumal päeval taimi jääkülma kraaniveega, jahutab see nende juuri hetkel, mil need peaksid just kõige aktiivsemalt tegutsema. Vee kogus: harva, aga palju on parem kui vähe, aga sageli. Et asi oleks selge: kasta põhjalikult ning süstemaatiliselt. Ühele ruutmeetrile peaks andma umbes 10 liitrit vett.

Nõuanne: kui kasutad vihmavett, ei pea sa trassivee ja kanalisatsiooni eest maksma. Vihmavett on täiesti piisavalt. Näiteks minu kodukandis Saksamaal sajab igal aastal 700–800 mm vihma, see tähendab 700–800 mm vett ruutmeetri kohta. Seda on sama palju kui tsisternitäis tasuta vett krundi kohta aastas.

Aialillede väetamine. See pole sugugi keeruline!

Kõige olulisemad väetamise reeglid on juba ära toodud Gardena uudiskirja „Väetamise eris“. Kordame olulisemad punktid üle:

põõsaste väetamisel tuleb lähtuda peamiselt sellest, kui suur on nende lehtede ja õite mass. Kiviktaimla taimi väetan aeg-ajalt peotäie kondijahu või kompostiga (napp liiter ruutmeetri kohta). Tugevakasvulistele püsikutele võib anda kevadel (märtsis-aprillis) 50 g kompleksväetist ruutmeetri kohta. Alternatiivina võib anda kolm liitrit komposti ruutmeetri kohta. Nõrgemakasvulistele taimedele kulub 30 g väetist või 1,5 liitrit komposti. Juuni keskel võib veel kord väetist anda, kuid seekord vähem.

Sarnased reeglid kehtivad ka üheaastaste ja kaheaastaste suvelillede väetamisel. Kuna need taimed peavad mõne napi nädalaga moodustama suure hulga lehti ja õisi, tuleb väetamisega olla eriti hoolikas. Lisaks sellele, et istutamise ajal tuleks mulda anda 50 grammi õitsvate taimede väetist ruutmeetri kohta, tuleks neid juuni lõpus veel teist ja augusti esimestel päevadel kolmandat korda väetada (40 grammi väetist või 1,5–2 liitrit komposti ruutmeetri kohta). Parim aeg väetamiseks on niiske pilvine päev. Teistsuguse ilmaga anna väetist vahetult enne kastmist. Ära unusta väetist koheselt mulda rehitseda, sama kehtib ka komposti kohta.

Kuidas panna puhmikupeenrasse tugisõrestikku?

Kui soolotaimena või peenras kasvav lillepuhmik on jõudnud teatud kriitilise suuruseni, tekib oht, et vihm ja tuul hakkavad seda räsima, painutama ja murdma. Kauneid peenrapuhmikuid on võimalik toestada, kasutades tugirõngaid, mis tuleb paigutada oma kohale ammu enne seda, kui neid reaalselt vaja läheb. Tugirõngad näevad reeglina paremad välja kui niinekiud või nöörid. Lisaks tuleks niinekiud või nöörid siduda põõsa servmiste okste vahele, muidu libisevad nad väga kergesti alla ja kukuvad maha. Mõned toredad ideed, mida proovida: painuta pajuoks rõngaks või punu pärjaks ning kinnita posti külge. Nüüd on su klassikaline, isetehtud, taluaia stiilis taimetugi. Kui tahad, et tulemus oleks veelgi maalähedasem või looduslähedasem, võta umbes meetripikkused sarapuuoksad ning torka kolm, neli või isegi viis oksa ümber lillepõõsa maasse ning painuta oksad üle põõsa. Okste tipud torka labidaga kaevatud aukudesse. Suru muld tippude ümber kinni. Kui pinge on oksas liiga suur, siis murra oks pooleks. Mugav ja keskkonnasõbralik oksaraamistik jääb üsna varsti lillepõõsa varju, samas selle vartele vajalikku tuge pakkudes.

Mida teha umbrohtudega? Ja naadiga?

Lilleklumbis, kus mullapind on multšiga kaetud ning puhmikud piisavalt tihedalt istutatud, suudavad idanema hakata vaid mõned üksikud umbrohud. Nende väheste vastu on võimalik võidelda puhmiku alust kõblates. Kuid ole ettevaatlik: mõnede puhmikute, näiteks hostade juured on väga pindmised ning kõplamine võib neid vigastada.

Naat on tõeline lillepeenarde nuhtlus, mis levib kõikjale. Temast lahti saada on äärmiselt raske. Kui naat välja kaevata, jäävad väikesed juuretükid ikkagi mulda ning nendest kasvavad uued taimed.

Varasematel aegadel ei jäänud sageli muud üle, kui naat kõik välja kaevata ning kogu peenar uuesti rajada. Nüüd on firma Neudorff välja töötanud bioloogilise herbitsiidi (Finalsan GF GierschFrei), mis teeb naadile otsa peale. Kui määrida seda ainet naadi lehtedele, on juba mõne tunni pärast näha, kuidas naat – ja ainult naat – ära närtsib.

Kas lillepuhmikuid peab kärpima?

Otsest vajadust lillepuhmikuid suvel pügada ei ole. Kui soovid vältida seemnete valmimist ja isekülvi, võid õied pärast õitsemist maha lõigata. Kukekannuste, käokingade, salvei, naistenõgese ja härjasilma õievarred võib varases staadiumis maha lõigata. See stimuleerib taimede kasvu ning nad õitsevad uuesti augustis. Mina lasen sellistel taimedel, mis tõmbavad mahlad tagasi juurtesse ja närtsivad (nagu näiteks murtudsüdamed) rahulikult mahla tagasi tõmmata., enne kui varred eemaldan. Mis sellest, et taimed ei näe sel ajal just kõige kenamad välja. See, kui taimed saavad loomulikult viisil lehed langetada, tugevdab neid ning nad on puhkeperioodiks paremini ette valmistatud.

Et aiast oleks veel rohkem rõõmu: lillepuhmikute jagamine

Suve lõpus (sõltuvalt ilmast võib see olla juba septembri alguses) võib paljusid aialilli välja kaevata ja jagada. Näiteks iiristele ja härjasilmadele mõjub see väga noorendavalt. Segamatult peaksid saama kasvada vaid väga pikaealised puhmikud, näiteks pojengid.

Lillepuhmikute jagamise aeg on ka parim hetk neid teistega vahetada. Kingi oma üle jäävad puhmikud aiapidajatest sõpradele. Lisaks selle, et kingituse saaja aiakollektsioon täieneb, toob kingitus rõõmu ning tugevdab sõprussidemeid.

Kuidas suvelilled veel paremini õitsema meelitada

Kui järgid üheaastaste suvelillede väetamis- ja kastmisnõuandeid, siis on kõige olulisem juba tehtud. Et taimed kaua õitseksid, vajavad nad ohtralt vett. Sellistel taimedel, mis ei talu lubjast pinnast ja vajavad suurel hulgal rauda, nagu näiteks petuuniad, puismailased, vesikaak ja bergeri tähtlill, võivad ilmneda rauapuuduse sümptomid (noored lehed kolletavad, leherood on leherootsu juures endiselt rohelised). Seda võib ette tulla lubjastel muldadel ning kui kasutad karedat vett. Anna taimedele aianduspoest ostetud rauapreparaati vastavalt pakendi instruktsioonile.

Augustis, kui tuled puhkuselt tagasi, on mõnedel taimedel (näiteks tiiviklillel ja petuuniate vanematel sortidel) õitseaeg, teised on aga sootuks kadunud (lobeelia ja salveid). Kõige mõistlikum on surnud taimed peenralt eemaldada. Istuta tekkinud aukudesse looduslikke ürte, kõrrelisi ja puhmikuid, liikudes nii hilisuviseselt meeleolult sügisesse. Mitmetel suvelilledel tuleks õied kohe pärast närbumist ära lõigata, sest seemnete kasvatamine muudab nende hormoonitasakaalu ning taimed hakkavad vähem õitsema. See kehtib selliste taimede kohta nagu fuksiad, lantaanid, pelargoonid, nemeesiad, kaksikkannused, neoregeeliad ja rused.

Neid tasub iga aasta istutada: kaheaastased taimed

Kui soovid, et kaheaastased taimed järgmisel aastal su aeda kaunistaksid, ära unusta neid juba varakult külvata. Kaheaastaste taimede hulka kuuluvad habenelk, apteegitill, sõrmkübar, tulinelk, maarjaohakas, vägihein ja mõned emajuured.

Praegu tuleb tulevaks aastaks külvata ka võõrasemade ja sarvkannikeste seemned ning unustada ei tasuks ka suureõielisi kirikakraid ning lõosilmi.

Iluaedviljad ja söödavad õied

Kui kasvatad sellist iluköögivilja nagu värviline lehtpeet või punaselehine oblikas, ära unusta neid ka kasutamast. Nende taimede õrnad lehed sobivad köögis kasutamiseks suurepäraselt. Eelpool toodud kaks taime on vaid näited kulinaarsetest hõrgutistest, mida võiks kogu aeg aias saadaval olla. Näpista õievarred ära kohe, kui need tekivad. On veel õisi, mida võib aiast otse kööki tuua: päevaliilia õied sobivad nagu suvikõrvitsa õiedki täitmiseks. Väga hea täidis on näiteks kanasalat. Erinevatel päevaliilia sortidel on erinev maitse. Süüa kõlbavad Crimson Pirate, French Lingerie, sidrunkollane päevaliilia ja kollane päevaliilia. Värvikasse suvisesse salatisse sobivad maitset andma lisaks päevaliilia õitele ka daalia, kurgirohu ja/või peiulille õied. Mina eelistan heledat värvi daaliate õisi tumedatele, mis sõltuvalt sordist kipuvad olema liiga mõrud. Nopi üks daalia õis ja maitse. Maitse sarnaneb salatile, kuid on pisut tugevam.

Kommentaarid